Lugu, kus kohtuvad lapsepõlv ja ringmajandus.

Vahel on mul tunne, et suur osa mu lapsepõlvest oli ettevalmistus, et luua Küünlaring – juba siis meeldisid mulle küünlad, kasvasin peres, kus väärtustati asjade taas- ja korduvkasutamist ning tegin katsetusi ettevõtlusega.

Lapsena seisnes küünlade tegemine peamiselt erinevatel laatadel ja muudel sellistel üritustel mesilasvahast küünlade rullimises. Mõned suved tagasi sain aga esimest korda katsetada klaasi valatavate küünalde tegemist – töökoha suvepäevade üks osa oli nende tegemise töötuba. Mulle nii meeldis see protsess, et meisterdasin lausa neli küünalt ja googeldasin järgmisel päeval välja, et kust endale koju tellida kogu vajaminev kraam.

Tookord jäi aga tellimus tegemata, kuna tundsin, et tegelikult ei ole ei aega ega energiat, et sellega tegelema hakata. Küll aga jõudis õige tunne kätte eelmise aasta suvel. Tellisin vajalikud vahendid ja sealt edasi on olnud üks põnev teekond erinevat tüüpi küünlade tegemisega.

Lisaks klaasi valatavatele küünaldele katsetasin ka erinevate kujudega ilma klaasita küünalde tegemist. Nende probleem kippus olema see, et põledes vaha kas voolab väga kiirelt laiali või siis ei põle kogu küünla ulatuses ära. Sestap meeldivad mulle endale klaasiküünlad rohkem – vähem ohtu kodune mööbel vahaga ära rikkuda. Klaasiküünaldel tundus esiotsa olema see miinus, et nii palju tekib klaastaarat, mis minema visatakse vaid ühekordse kasutuse järel. Selle üle mõeldes tekkis aga üsna ruttu idee, et ma hea meelega võtan enda käest saadud küünlaklaasid tagasi, et neile uus elu anda. Ja nii sündiski Küünlaring. Loe klaaside tagastusest lähemalt siit.